„Sõprus – üks hing kahes kehas“ Aristoteles
Kui minu käest tuleks keegi küsima, „Merili, miks ta on Sulle nii hea sõber?“ Ma ei vastaks.. ma naerataksin ja küsiksin, „Kas sa ise ei näe?“ Me mõtleme ühtemoodi, me naerame samade asjade üle ja oleme nukrad, kui teisel on kurb. Samas proovime me kogu südamest teha kõik selleks, et tema valu leevendada. Aga me ei tee seda ainult selleks, et tal hakkaks parem, me teeme seda endi jaoks - sest tema valu on ka minu valu. Kõige suurem võlu selle juures on see, et ma tean – tema teeks minu jaoks sama :).
Kuivõrd seisneb sõprus selles, et kedagi silitada, paitada, hellitada ja öelda, et kõik on hästi, oled ilus tark ja osav, aga teine tera on hoopis see, kui sa ei häbene teda kritiseerida. Tõeline sõber ütleb kõhklemata, kui midagi on valesti, aga ta oskab seda teha nii, et teine ei tunneks ennast halvasti.
Hoides käest kinni, kallistades me teame, et ta on olemas, meie kõrval. Aga kas füüsiline olemasolu tähendab alati ka seda, et ta on ka mõtetes Sinuga? Olulisem on see, mida hoiame oma peas ja muidugi, eelkõige endi südameis...
