Eile kirjutasin fb-sse loo, mis juhtus minuga eelmisel reedel, kui tüdrukutega Tallinnas olime.. See oli midagi, mis jättis mulle väikse ilusa mälestuse - need hetked, mis veetsin tolle poisiga, ei kao mitte kusagile. Tema naeratus oli armsaim kink, mille oleksin võinud kunagi saada.
"Kui reedel Ülemiste keskuses parasjagu sõin, tuli minu juurde üks umbes kümne aastane poiss. Ta vaatas mulle otse silma sisse ja küsis: "Kas Te saaksite mulle 50 senti anda?". Mina küsisin selle peale: "Mida sa selle 50 sendiga peale hakkad?". Poiss vastas mulle, et ta tahab selle eest süüa osta... Mina aga ütlesin, et ma ei anna seda raha. Tegin ettepaneku koos poodi minna. Jätsin oma söömise poo...leli, haarasin rahakoti ja hakkasime Rimi poole sammuma.
Mul polnud kahtlustki, et too poiss teadis seda keskust sama hästi kui oma kümmet sõrme. Ent kui kõndisin tema taga, silmasin tema keha.. Tema jalad olid võrreldavad mõne inimese kätega, kui samal ajal olid tal jalas 3 numbrit suuremad rasked jalanõud. Ta ei jõudnud oma jalgugi tõsta.
Nii me siis jõudsimegi poodi, ostsin talle süüa, mille üle ta väga õnnelik oli. Kui küsisin talt, et miks ta kodus ei söö, ta vastas: "Mul on vanemad tööl ja ei saa koju sisse". Seda öeldes oli ta pilk maas ja minu poole ei söandanud vaadata ning sammus edasi. Ma usun, et see võis olla ainult selle poissi ilus unistus...
Kui olime poest välja jõudnud, tänas ta mind nii umbes 3 või rohkemgi korda.
Ma nägin ta silmades sära, mis enne puudus ja peale selle - ta naeratas. See oli kõik, mida mul sellel aastal vaja oli. Artur!"
Mul polnud kahtlustki, et too poiss teadis seda keskust sama hästi kui oma kümmet sõrme. Ent kui kõndisin tema taga, silmasin tema keha.. Tema jalad olid võrreldavad mõne inimese kätega, kui samal ajal olid tal jalas 3 numbrit suuremad rasked jalanõud. Ta ei jõudnud oma jalgugi tõsta.
Nii me siis jõudsimegi poodi, ostsin talle süüa, mille üle ta väga õnnelik oli. Kui küsisin talt, et miks ta kodus ei söö, ta vastas: "Mul on vanemad tööl ja ei saa koju sisse". Seda öeldes oli ta pilk maas ja minu poole ei söandanud vaadata ning sammus edasi. Ma usun, et see võis olla ainult selle poissi ilus unistus...
Kui olime poest välja jõudnud, tänas ta mind nii umbes 3 või rohkemgi korda.
Ma nägin ta silmades sära, mis enne puudus ja peale selle - ta naeratas. See oli kõik, mida mul sellel aastal vaja oli. Artur!"
No comments:
Post a Comment